Elas kord ühes imekaunis metsas päkapikupere, kelle ülesandeks oli hoida kogu mets rõõmsa ja rahulikuna. Pere kõige tublimad liikmed olid Päka ja Piku – kaks väikest, kuid väga toimekat päkapikku, kelle südameasjaks oli märgata kõike head, mis metsaelanike vahel juhtus.

Ühel päeval, kui mets kattus pehme lumemantliga ja kuused end jõuluootuses ehteisse sättisid, leidis Päka lumekuhila alt vana päkapikukompassi. Selle kohta rääkis vanavanaema ammustel aegadel: "See kompass ei näita Põhjanaba, vaid juhatab kätte kohad, kus headus peitu jääb."

"Ohoo, lähme kohe märkamisretkele!" hõikas Piku ja asus koos Päkaga kompassi juhatust järgima.

Esimene peatus oli jänese urg. Seal nägid nad, kuidas suur vana jänes õpetas väikest jänkut porgandit poolitama – mitte kõike endale krõmpsutades hoidma, vaid sõbraga jagama. Päka ja Piku võtsid oma väikesed kuldsed märkamistähed ja kinnitasid ühe tähekese vana jänese kõrva külge.

Edasi juhatas kompass nad karu koopasse. Seal oli päris suur sagin – karuema püüdis karupoegi magama sättida, aga need muudkui hüppasid ja tantsisid. Karuema aga ei pahandanud, vaid tegi lõpuks hoopis väikese une-eelse tantsumaratoni, mis lõpuks kõik karukesed kohevatesse pesadesse magama tõi. Päka ja Piku kinkisid karuemale märkamistähe kannatlikkuse eest.

Lõpuks juhatas kompass neid metsalagendikule, kus kõik metsaelanikud neid juba ootasid – rebased, siilid, linnud ja oravad. "Oleme kuulnud teie märkamistest!" hüüdsid metsaelanikud. "Aga kas teie ise ka teadsite, kui tublid olete?"

Päka ja Piku vaatasid üllatunult teineteisele otsa. "Meie? Aga meie lihtsalt... märkame!"

"Just see ongi kõige tähtsam!" vastas vana öökull ja andis neile suure klaassüdame, millel särasid kuldsed tähed: "Tänu teile särab meie mets. See on teie märkamisest sündinud valgus!"

Sellest ajast peale ei pidanud Päka ja Piku enam ise kompassiga retkele minema – metsaelanikud hakkasid ise üksteisele märkamistähti jagama ja headuse valgust edasi kandma.